Lasteaed ja kool: kuidas rääkida õpetajatega lapse eripäradest

Mida rääkida kasvatajale või õpetajale ja kuidas muuta vestlus raskustest ühiseks lahenduste otsimiseks.

Vanemad tunnevad last kodus hästi, õpetaja näeb teda täiesti teises keskkonnas. Seetõttu võib pere ja haridusasutuse koostöö anda mõlemale poolele infot, mida neil eraldi lihtsalt ei ole.

Vestlust on parem alustada mitte probleemide loetelust, vaid selgitusest, mis aitab konkreetset last.

Rääkige kõige olulisemast

Õpetajal ei ole tingimata vaja kohe teada kogu uuringute ja konsultatsioonide ajalugu. Alustage praktilisest infost:

• kuidas laps oma vajadustest märku annab;
• mis võib tekitada suurt pingeid;
• kuidas ta reageerib mürale ja suurele hulgale inimestele;
• kui kergesti ta tegevuste vahel ümber lülitub;
• mis aitab tal rahuneda;
• milliseid juhiseid ta paremini mõistab.

Näiteks selle asemel, et öelda „tal on raske tegevust vahetada“, on kasulikum selgitada: „Tal on lihtsam ülesanne lõpetada, kui eelnevalt hoiatada, et mõne minuti pärast liigume järgmise juurde“.

Küsige, mitte ainult ärge rääkige

Käitumine kodus ja koolis võib märkimisväärselt erineda. Küsige õpetajalt, millistes olukordades tekivad raskused, mis juhtus vahetult enne neid ja milliseid lahendusi on juba proovitud.

Mõnikord leitakse probleem hoopis sealt, kust vanemad seda ei oodanud.

Leppige kokku konkreetsetes tegevustes

Pärast vestlust peaks olema selge, mida pere ja õpetaja proovivad muuta. Parem on valida mõned realistlikud tegevused kui koostada pikk soovituste nimekiri.

Mõne aja pärast võib uuesti kohtuda ja tulemust arutada: mis aitas, mis ei toiminud ja mida tasub proovida teisiti.

Sellise vestluse eesmärk ei ole tõestada, kes mõistab last paremini. Vanemad ja õpetajad näevad tema elu eri osi. Neid tähelepanekuid ühendades on palju lihtsam leida sobiv lahendus.